Provence – maaliline maastik lavendlite ja oliivisaludega, tsikaadid siristamas, kunst, ohtralt ajalugu ja suurepärane köök. Provence maakonna täpse piiritlemise üle on vaieldud, kuid üldiselt loetakse piirideks läänes Rhone’i jõge, põhjasuunas Alpe, idas enam-vähem Itaalia piiri. Provence’ist on üksjagu raamatuid kirjutatud, tuntuimad eesti keeles ilmunud on Peter Mayle’i ilukirjanduslik triloogia Oliivikasvandusest.
Näidispakett: nädalane reisipakett, hind ca 9500.- / inimene
Näidispaketi hinnas sisaldub:
Huvi korral koostame reisipaketi vastavalt Teie soovidele. Lisainfo Baltic Toursi puhkusereiside osakonnast telefonil: 740 0000 või saatke meile lehekülje lõpus olev Päring.
Meie reisiseltskond võttis reisi Prantsusmaa lõunaossa ette septembris kui teadsime, et turismi kõrghooaeg peaks läbi olema, samuti suvelõpu leitsakud. Jäime küll ilma
õitsvatest lavendlipõldudest ja päevalilledest, samas olid valmis viinamarjad, mis sinetasid.
Tallinnast on mugavaim sõita kohale kas KLM’i või Czech Airlines’iga, mõlemad jõuavad erinevaid teid pidi välja Marseille’sse. Marseilles on suurlinn, mille peale pole mõtet aega kulutada, kui just shopinguga tegelema pole tuldud.
Aega olime planeerinud nädala. See sobis ka enamike majutuse pakkujate plaanidega, kes tavapäraselt üürivad maju välja laupäevast-laupäevani. Nimelt tahtsime ööbida mõnes tüüpilises vanas suurtalus (provence’i päraselt - mas) või mõisas, terve nädala samas kohas. Asukoht pidi olema mugav ringisõitmiseks ja ümbrusega tutvumiseks. Leidsime sobiva maja kolmnurgast Nimes- Avignon- Arles. Maja oli 8-le inimesele ja nägi välja täpselt selline nagu olime ette kujutanud – tõeline Provence’i vana talu. Taolisi
majutusi on ümbruskonnas palju, kõik tegelevad lisaks öömaja pakkumisega ka oliivide või viinamarjade kasvatamisega.
Meiegi majutus oli keset oliivipuude istandust ja nimigi viitas oliividele Mas des Oliviers. Samale perekonnale kuulus lähiümbruses teinegi mas – Mas des Romarins.
Sõitu alustasime niisiis Marseille lennujaamast, kust rentisime autod, et sõita ligi 90 km üles põhja poole. Sõita ei olnud raske, teeviidad olid selged ja Eestist kaasa võetud TomTom viis meid ilusti kohale. Teel tegime väikse söögipausi, kust mittemidagi ütleva välimusega söögikohast lootsime leida pitsat või pirukaid, kuid sattusime tõeliselt maitsvate kohalike hõrgutiste peale.
Kohale jõudsime pimedas. Õhk oli täis kohalikku lõhna – lavendel (mis enam ei õitsenud), rosmariin, küüslauk ja igasugu muud Provence ürdid. Nagu raamatus.
Nädala jooksul jõudisme läbi sõita järgmised meie poolt soovitud linnakesed: Arles, Avignon, St. Remy, Les BAux, Tarascon, Pont Du Gard. Lähikülas Fontvieilles käisime lausa igapäev. Kõik nimetatud kohad jäid 50-60 km raadiusesse.
Arles – vana roomaaegne linn Amfiteatri, ilusa vanalinnaga. Arlesi on nimetatud ka Van Goghi linnaks, kuid temast seal midagi palju vaadata ei ole. Meie reisi ajale sattusid suursugused Hispaania pidustused – härjavõitluse ja flamencoga. Eesti tüdrukud väärisid isegi värvipilti kohalikus ajalehes! Festival kestis mitu ööd/päeva ja kogu linn pidutses.
Avignonis tasub kindlasti külastada kuulsat paavstide paleed – 14 sajandist pärit hiigelpaleed, kus läbi sajandite elasid kuulsad
Avignoni paavstid. Avignoni jaoks ei ole vaja planeerida tervet päeva, selle võib ühendada sõiduga näiteks kuulsatesse Chateauneuf du Pape’i veinimõisatesse või Luberoni poole. Seal, vaatega Luberonile
asub väike Gordes’e küla, mis on paelunud oma iluga paljusid kunstnikke ning mida peetakse ilusaimaks külaks Provence’is.
Järgmine väga armas väikelinn on St.Remy – plaanitult läksime sinna kolmapäevasel päeval kui oli St.Remy kord pidada turgu. See oli elamus, mida ei olegi sõnadega võimalik edasi anda. Seal oli hõrgutisi, käsitööd, riideid, esinejaid. Provence’is on kombeks, et erinevates linnades toimuvad turud erinevatel kindlatel päevadel ning turg on koht mida kindlasti tasub külastada. St. Remy on kuulus ka oma tänapäevani töötava vaimuhaigla poolest kus aastatel 1889-1890 veetis oma viljakaima kunstniku perioodi Vincent Van Gogh. St.Pauli de Mausole’s on näha kunstniku tuba ja kogu linnakeses kohad mida ta maalinud on. Jalutades St.Pauli territooriumil võib mõista mis kunstniku nii palju maalima pani.
Kui on soovi mere ääres päikest võtta ja ujuda on soovitav sõita Ste Marie De La Mer’i – ilus Vahemere äärne linn, pika
rannapromenaadi ja randadega. Õhtul on linn täis väikseid restorane/kohvikuid kus mõnusalt aega veeta ja möödujaid jälgida.
Ste Maries saime proovida ka erinevalt valmistatud karpe ja kauaotsitud Bouillabaisse suppi. Tegelikult ei õnnestunud meil päris õiget varianti sellest proovida, seda valmistati minimaalselt 4-le inimesele ja ettetellimisega – värsked mereannid toodi kohale tellimuse peale, et need siis maitsvaks supiks keeta. Meil õnnestus proovida suppi mis oli Bouillabaisse mini variant ja seegi sisaldas 5 erinevat kala või muud mereandi. Igatahes maitsev oli!
Les Baux – on kõrgel mäe otsas asuv kindlus ja miniatuurne linn kuhu tasub samuti sõita. Ilus on jalutada linnakeses kus peamiselt vaid suveniiripoed ja kohvikud, mis on miniatuursetena üksteise kõrval reas ja müüvad samu kaupu – kuid nendest ei ole võimalik tüdineda.
Tarascon – linn, mis erinevalt teistest siinkohal kirjeldatutest jättis kõige tagasihopidlikuma mulje – külastasime Tarasconi lossi – mis oma olemuselt meenutas vägagi Kuressaare linnust. Tarasconist edasi sõitsime vaatama Pont Du Gardi akvedukti – see on imeliselt hästi säilinud osa 50 km pikkusest akveduktist, mis roomaaegadel varustas Nimes’i linna veega.
Ühel päeval võtsime ette pikema teekonna ja käisime nö. Ülem Provence’is Verdóni kanjonit vaatamas. Seda kanjonit loetakse maailma suuruselt teiseks kanjoniks. Vaatepilt oli võimas. Kanjon lõppes imeilusa helesinise järvega, millesse suubus Verdoni jõgi ülevalt mägedest. Kuna ilm oli päikseline ja meil aega jätkus, tegime järves ujumispausi ning tutvusime kanjoniga ka vesijalgratastega piki jõge ülespoole vändates. See oli paljude teistegi turistide meelistegevus.
Hiljem sõitsime mööda kanjoni ülemist äärt tagasi kodupoole.
Sellel teekonnal ei saa mainimata jätta imeilust portselani linna Moustiers, kus kõik majad olid justkui nukumajad, vaateaknad täis kohalikke suveniire ja eriti savi-ja portselannõusid. Soovitav on sellise reisi jaoks planeerida kindlasti terve päev, sest kuigi vahemaa ei olegi nii pikk(olenevalt marsruudist 150-190 km), looklevad teed mägedes, vaatamisi-peatusi palju ja sõit võtab aega.
September 2008 /Margit Lõiv
Vaata pakkumisi Provence'i siit>>
Näidispakett: nädalane reisipakett, hind ca 9500.- / inimene
Näidispaketi hinnas sisaldub:
- lennupilet
- majutus 8-le
- 2 autot
Huvi korral koostame reisipaketi vastavalt Teie soovidele. Lisainfo Baltic Toursi puhkusereiside osakonnast telefonil: 740 0000 või saatke meile lehekülje lõpus olev Päring.
Meie reisiseltskond võttis reisi Prantsusmaa lõunaossa ette septembris kui teadsime, et turismi kõrghooaeg peaks läbi olema, samuti suvelõpu leitsakud. Jäime küll ilma
õitsvatest lavendlipõldudest ja päevalilledest, samas olid valmis viinamarjad, mis sinetasid.Tallinnast on mugavaim sõita kohale kas KLM’i või Czech Airlines’iga, mõlemad jõuavad erinevaid teid pidi välja Marseille’sse. Marseilles on suurlinn, mille peale pole mõtet aega kulutada, kui just shopinguga tegelema pole tuldud.
Aega olime planeerinud nädala. See sobis ka enamike majutuse pakkujate plaanidega, kes tavapäraselt üürivad maju välja laupäevast-laupäevani. Nimelt tahtsime ööbida mõnes tüüpilises vanas suurtalus (provence’i päraselt - mas) või mõisas, terve nädala samas kohas. Asukoht pidi olema mugav ringisõitmiseks ja ümbrusega tutvumiseks. Leidsime sobiva maja kolmnurgast Nimes- Avignon- Arles. Maja oli 8-le inimesele ja nägi välja täpselt selline nagu olime ette kujutanud – tõeline Provence’i vana talu. Taolisi
majutusi on ümbruskonnas palju, kõik tegelevad lisaks öömaja pakkumisega ka oliivide või viinamarjade kasvatamisega. Meiegi majutus oli keset oliivipuude istandust ja nimigi viitas oliividele Mas des Oliviers. Samale perekonnale kuulus lähiümbruses teinegi mas – Mas des Romarins.
Sõitu alustasime niisiis Marseille lennujaamast, kust rentisime autod, et sõita ligi 90 km üles põhja poole. Sõita ei olnud raske, teeviidad olid selged ja Eestist kaasa võetud TomTom viis meid ilusti kohale. Teel tegime väikse söögipausi, kust mittemidagi ütleva välimusega söögikohast lootsime leida pitsat või pirukaid, kuid sattusime tõeliselt maitsvate kohalike hõrgutiste peale.
Kohale jõudsime pimedas. Õhk oli täis kohalikku lõhna – lavendel (mis enam ei õitsenud), rosmariin, küüslauk ja igasugu muud Provence ürdid. Nagu raamatus.
Nädala jooksul jõudisme läbi sõita järgmised meie poolt soovitud linnakesed: Arles, Avignon, St. Remy, Les BAux, Tarascon, Pont Du Gard. Lähikülas Fontvieilles käisime lausa igapäev. Kõik nimetatud kohad jäid 50-60 km raadiusesse.
Arles – vana roomaaegne linn Amfiteatri, ilusa vanalinnaga. Arlesi on nimetatud ka Van Goghi linnaks, kuid temast seal midagi palju vaadata ei ole. Meie reisi ajale sattusid suursugused Hispaania pidustused – härjavõitluse ja flamencoga. Eesti tüdrukud väärisid isegi värvipilti kohalikus ajalehes! Festival kestis mitu ööd/päeva ja kogu linn pidutses.
Avignonis tasub kindlasti külastada kuulsat paavstide paleed – 14 sajandist pärit hiigelpaleed, kus läbi sajandite elasid kuulsad
Avignoni paavstid. Avignoni jaoks ei ole vaja planeerida tervet päeva, selle võib ühendada sõiduga näiteks kuulsatesse Chateauneuf du Pape’i veinimõisatesse või Luberoni poole. Seal, vaatega Luberonileasub väike Gordes’e küla, mis on paelunud oma iluga paljusid kunstnikke ning mida peetakse ilusaimaks külaks Provence’is.
Järgmine väga armas väikelinn on St.Remy – plaanitult läksime sinna kolmapäevasel päeval kui oli St.Remy kord pidada turgu. See oli elamus, mida ei olegi sõnadega võimalik edasi anda. Seal oli hõrgutisi, käsitööd, riideid, esinejaid. Provence’is on kombeks, et erinevates linnades toimuvad turud erinevatel kindlatel päevadel ning turg on koht mida kindlasti tasub külastada. St. Remy on kuulus ka oma tänapäevani töötava vaimuhaigla poolest kus aastatel 1889-1890 veetis oma viljakaima kunstniku perioodi Vincent Van Gogh. St.Pauli de Mausole’s on näha kunstniku tuba ja kogu linnakeses kohad mida ta maalinud on. Jalutades St.Pauli territooriumil võib mõista mis kunstniku nii palju maalima pani.
Kui on soovi mere ääres päikest võtta ja ujuda on soovitav sõita Ste Marie De La Mer’i – ilus Vahemere äärne linn, pika
rannapromenaadi ja randadega. Õhtul on linn täis väikseid restorane/kohvikuid kus mõnusalt aega veeta ja möödujaid jälgida.Ste Maries saime proovida ka erinevalt valmistatud karpe ja kauaotsitud Bouillabaisse suppi. Tegelikult ei õnnestunud meil päris õiget varianti sellest proovida, seda valmistati minimaalselt 4-le inimesele ja ettetellimisega – värsked mereannid toodi kohale tellimuse peale, et need siis maitsvaks supiks keeta. Meil õnnestus proovida suppi mis oli Bouillabaisse mini variant ja seegi sisaldas 5 erinevat kala või muud mereandi. Igatahes maitsev oli!
Les Baux – on kõrgel mäe otsas asuv kindlus ja miniatuurne linn kuhu tasub samuti sõita. Ilus on jalutada linnakeses kus peamiselt vaid suveniiripoed ja kohvikud, mis on miniatuursetena üksteise kõrval reas ja müüvad samu kaupu – kuid nendest ei ole võimalik tüdineda.
Tarascon – linn, mis erinevalt teistest siinkohal kirjeldatutest jättis kõige tagasihopidlikuma mulje – külastasime Tarasconi lossi – mis oma olemuselt meenutas vägagi Kuressaare linnust. Tarasconist edasi sõitsime vaatama Pont Du Gardi akvedukti – see on imeliselt hästi säilinud osa 50 km pikkusest akveduktist, mis roomaaegadel varustas Nimes’i linna veega.
Ühel päeval võtsime ette pikema teekonna ja käisime nö. Ülem Provence’is Verdóni kanjonit vaatamas. Seda kanjonit loetakse maailma suuruselt teiseks kanjoniks. Vaatepilt oli võimas. Kanjon lõppes imeilusa helesinise järvega, millesse suubus Verdoni jõgi ülevalt mägedest. Kuna ilm oli päikseline ja meil aega jätkus, tegime järves ujumispausi ning tutvusime kanjoniga ka vesijalgratastega piki jõge ülespoole vändates. See oli paljude teistegi turistide meelistegevus.
Hiljem sõitsime mööda kanjoni ülemist äärt tagasi kodupoole.
Sellel teekonnal ei saa mainimata jätta imeilust portselani linna Moustiers, kus kõik majad olid justkui nukumajad, vaateaknad täis kohalikke suveniire ja eriti savi-ja portselannõusid. Soovitav on sellise reisi jaoks planeerida kindlasti terve päev, sest kuigi vahemaa ei olegi nii pikk(olenevalt marsruudist 150-190 km), looklevad teed mägedes, vaatamisi-peatusi palju ja sõit võtab aega.
September 2008 /Margit Lõiv
Vaata pakkumisi Provence'i siit>>
Lisainfo ning tellimine Baltic Toursi puhkusereisde osakonnast.
Telefon: 630 0400; 740 0000
Palun oodake, laen...
