Meie viie- liikmelise grupi avastusreis Montenegrosse toimus juuni alguses 2006. Sihtkohta pärale jõudmiseks kasutasime mugavaimat viisi - Estonian Air`i vastavatud lennuliini otse Dubrovnikusse (Montenegro naaberriik Horvaatias). Lennujaamast algas kohaliku esindaja bussiga teekond mööda rannikut Montenegro poole. Vahemaa ei ole kilometraazilt pikk (u. 80 km), kuid piiriületus (Montenegro ei kuulu EU-sse ning seega on vaja riiki sisenemiseks läbida passikontroll), kitsad teed ning praamiga lahe ületus võtavad kokku sõiduajaks ligi 3 tundi. Bussisõit kulus aga peaagu märkamatult - Montenegros oli suvi täies hoos. Läbi vaateakna avanes imekaunis Montenegro loodus ühes lopsakate roheliste salude, mäenõlvade ning vanade küladega. Paistis ka merd ja kivist randa.
Montenegrolased on üsna laisavõitu suhtumisega inimesed, mille tõestusena räägivad kohalikud järgnevat lugu koos sloveenlastega kahasse ehitatud tunnelist: nimelt, olevat osapooled leppinud kokku, et mõlemad alustavad tunneli kaevamist enda poolelt ning umbes 2 km pärast saavad nad kokku. Aga kui sloveenlased olid enda 2 km ära kaevanud, ei olnud montenegrolastest ei kippu ega kõppu... Kui mindi asja uurima, ei olnud nad mitte mööda kaevanud, vaid hoopis montenegrolased olid kaevanud 200 meetrit... Teine humoorikas lugu, mida nad enda kohta rääkida armastavad, puudutab autode ärandamist - kuna riigis lokkab autode vargus, ei ole kohalikud enam kindlad, kas nad ise on pikanäpumehed või viiakse taolist süsteemi ellu väljast poolt tulevate inimeste poolt. Peen huumor, tervitab aga turiste siinkohal järgmiselt: Teretulemast Montenegrosse, teie auto võib juba siin olla!
Kui küsida kohalikult, miks on mõned asjad nii nagu nad on on vastus tihtipelae meile mõistetamatu ning põhjuseta – lihtsalt, nad ei saa seda teha... Kuid kui kuidagi ei saa, siis mingit moodi ju ikka peaks saama !?
Meie neli päeva kestnud reisi jooksul tegime ekskursiooni mägedesse ning lähitutvust Budva linna ning selle naabruses asuvate linnadega. Ekskursioonipäeva alustasime sõiduga mööda rannikut, misjärel suundusime sisemaa poole (Cetinje linna suunas). Möödusime Skadari järvest, mis on maa suurim järv ning mida jagatakse koos naaberriigi Albaaniaga.
20 sajandi alguses oli Montenegro kuningriik, Cetinje aga riigi muistne pealinn (elanike arvuga u. 20 tuhat inimest). Aastal 1918 oli võimul kuningas Nikolai. Tänapäeval on võimalik külastada väga hästi säilinud kuninga residentsi Cetinje linnas, samuti tänapäevani tegutsevat munkade kloostrit.
Seejärel jätkus sõit veel kõrgemale mägedesse - väikeses Njegusi külas saime maitsta kohalikke rahvuslikke hõrgutisi – kitsejuustu, vinnutatud liha ja rüübata rakija’t (jook, mis maitseb teravalt ja soojendab). Joogipoolis andis julgust ning jätkus bussisõit taas mägedest allapoole, mööda kitsast-kitsast serpentiiniteed. Pea igal käänakul pidi bussijuht tagurdama, et käänak välja võtta või vastutulija mööda lasta. Naljakas oli vaadata lehmasid, kes tee peal vastu tulid - naljakal kombel nad teadsid kuhu nad peaksid tõmbuma, kui buss vastu tuleb, olid olemas sellised nn “Lehma taskud”- betoonivahelised augud. Njegusist suundusime sadamalinna Kotori poole, millel on sarnane vanalinn nagu Aadria mere rannaäärsetel linnadel - müüriga piiratud ning kitsaste tänavatega majade kogum. Jättis väga kompaktse ja armsa mulje. Kotorist sõitsime tagasi Budvasse, et paar päeva puhata ja päevitada.
Budva on samuti ilusa müüriga piiratud vanalinnaga linn otse Aadriamere rannikul. Vanalinnas ning sellest väljuval rannapromenaadil on hea jalutada, otsida sobivat lesimiskohta või hoopis rannarestorani kus nautida hõrgutavaid kohalikke toite. Palju on väikeseid kauplusi ja vabaõhu müügilette. Hinna üle tingimine ei ole siin üldiselt levinud. Budva rannikut mööda edasi minnes järgneb hulga väiksemaid kuurorte, neist Sveti Stefan on kuulus oma UNESCO pärandisse kuuluva hotellisaare poolest! Terve saar (maaga ühendatud silla abil) on nagu kindlus, milles tänapäeval asub luksuslik 5* hotell, kus on puhanud nii mõnedki kuulsad staarid. Saarele pääseb jalutama 10 EUR-i maksva sissepääsu pileti eest.
Budvas ning selle lähiümbruse väiksemates kuurortites paiknevad suuremad hotellid enamasti merekaldal, linnakeskuses väiksemad hotellid ja apartemendid. Hotellide tase on enam-vähem Vahemere tasemele vastav. Kui hotell on renoveeritud või uus, võib kvaliteedis ja tärnidele vastavuses kindel olla. Kui aga renoveerimine ei ole konkreetse hotellini veel jõudnud, on tegemist ikka pigem endise Jugoslaavia aegse tasemega. Suve kõrghooajal (juulis-augustis) võib tekkida probleeme hotellikohtade saadavusega - Montenegro ja kogu Aadriamere ranniku on enda jaoks avastanud ka Lääne-Eurooplased ning täna on veel nõudlus suurem kui pakkumine! Väikestes perehotellides võib tekkida suhtlemisel keeleprobleem, sest kohalike keeleoskused ei ole väga kiita. Rannakuurortites ei ole suuri kaubanduskeskuseid - kes soovib suuremat shopingut ette võtta, peaks sõitma Podgoricasse, mis on umbes 80 km kaugusel. Podgorica on tänapäeval Montenegro pealinn, vaatamisväärsusi seal eriti peale Milleeniumi silla ei ole, peamiselt on tööstuslinn.
Montenegro märksõnadeks võiks olla - suhteliselt kitsad ja looklevad teed, ilusad rannad, puhas vesi, kivine merepõhi, lisaks maitsev toit ja lahked inimesed.
Juuni 2006/ Anna Liisa Krönström, Annika Vask, Margit Lõiv, Merle Mererand
Lisainfo ning tellimine Baltic Toursi puhkusereiside osakonnast.
Telefon: 740 0000
Montenegrolased on üsna laisavõitu suhtumisega inimesed, mille tõestusena räägivad kohalikud järgnevat lugu koos sloveenlastega kahasse ehitatud tunnelist: nimelt, olevat osapooled leppinud kokku, et mõlemad alustavad tunneli kaevamist enda poolelt ning umbes 2 km pärast saavad nad kokku. Aga kui sloveenlased olid enda 2 km ära kaevanud, ei olnud montenegrolastest ei kippu ega kõppu... Kui mindi asja uurima, ei olnud nad mitte mööda kaevanud, vaid hoopis montenegrolased olid kaevanud 200 meetrit... Teine humoorikas lugu, mida nad enda kohta rääkida armastavad, puudutab autode ärandamist - kuna riigis lokkab autode vargus, ei ole kohalikud enam kindlad, kas nad ise on pikanäpumehed või viiakse taolist süsteemi ellu väljast poolt tulevate inimeste poolt. Peen huumor, tervitab aga turiste siinkohal järgmiselt: Teretulemast Montenegrosse, teie auto võib juba siin olla!
Kui küsida kohalikult, miks on mõned asjad nii nagu nad on on vastus tihtipelae meile mõistetamatu ning põhjuseta – lihtsalt, nad ei saa seda teha... Kuid kui kuidagi ei saa, siis mingit moodi ju ikka peaks saama !?
Meie neli päeva kestnud reisi jooksul tegime ekskursiooni mägedesse ning lähitutvust Budva linna ning selle naabruses asuvate linnadega. Ekskursioonipäeva alustasime sõiduga mööda rannikut, misjärel suundusime sisemaa poole (Cetinje linna suunas). Möödusime Skadari järvest, mis on maa suurim järv ning mida jagatakse koos naaberriigi Albaaniaga.
20 sajandi alguses oli Montenegro kuningriik, Cetinje aga riigi muistne pealinn (elanike arvuga u. 20 tuhat inimest). Aastal 1918 oli võimul kuningas Nikolai. Tänapäeval on võimalik külastada väga hästi säilinud kuninga residentsi Cetinje linnas, samuti tänapäevani tegutsevat munkade kloostrit.
Seejärel jätkus sõit veel kõrgemale mägedesse - väikeses Njegusi külas saime maitsta kohalikke rahvuslikke hõrgutisi – kitsejuustu, vinnutatud liha ja rüübata rakija’t (jook, mis maitseb teravalt ja soojendab). Joogipoolis andis julgust ning jätkus bussisõit taas mägedest allapoole, mööda kitsast-kitsast serpentiiniteed. Pea igal käänakul pidi bussijuht tagurdama, et käänak välja võtta või vastutulija mööda lasta. Naljakas oli vaadata lehmasid, kes tee peal vastu tulid - naljakal kombel nad teadsid kuhu nad peaksid tõmbuma, kui buss vastu tuleb, olid olemas sellised nn “Lehma taskud”- betoonivahelised augud. Njegusist suundusime sadamalinna Kotori poole, millel on sarnane vanalinn nagu Aadria mere rannaäärsetel linnadel - müüriga piiratud ning kitsaste tänavatega majade kogum. Jättis väga kompaktse ja armsa mulje. Kotorist sõitsime tagasi Budvasse, et paar päeva puhata ja päevitada.
Budva on samuti ilusa müüriga piiratud vanalinnaga linn otse Aadriamere rannikul. Vanalinnas ning sellest väljuval rannapromenaadil on hea jalutada, otsida sobivat lesimiskohta või hoopis rannarestorani kus nautida hõrgutavaid kohalikke toite. Palju on väikeseid kauplusi ja vabaõhu müügilette. Hinna üle tingimine ei ole siin üldiselt levinud. Budva rannikut mööda edasi minnes järgneb hulga väiksemaid kuurorte, neist Sveti Stefan on kuulus oma UNESCO pärandisse kuuluva hotellisaare poolest! Terve saar (maaga ühendatud silla abil) on nagu kindlus, milles tänapäeval asub luksuslik 5* hotell, kus on puhanud nii mõnedki kuulsad staarid. Saarele pääseb jalutama 10 EUR-i maksva sissepääsu pileti eest.
Budvas ning selle lähiümbruse väiksemates kuurortites paiknevad suuremad hotellid enamasti merekaldal, linnakeskuses väiksemad hotellid ja apartemendid. Hotellide tase on enam-vähem Vahemere tasemele vastav. Kui hotell on renoveeritud või uus, võib kvaliteedis ja tärnidele vastavuses kindel olla. Kui aga renoveerimine ei ole konkreetse hotellini veel jõudnud, on tegemist ikka pigem endise Jugoslaavia aegse tasemega. Suve kõrghooajal (juulis-augustis) võib tekkida probleeme hotellikohtade saadavusega - Montenegro ja kogu Aadriamere ranniku on enda jaoks avastanud ka Lääne-Eurooplased ning täna on veel nõudlus suurem kui pakkumine! Väikestes perehotellides võib tekkida suhtlemisel keeleprobleem, sest kohalike keeleoskused ei ole väga kiita. Rannakuurortites ei ole suuri kaubanduskeskuseid - kes soovib suuremat shopingut ette võtta, peaks sõitma Podgoricasse, mis on umbes 80 km kaugusel. Podgorica on tänapäeval Montenegro pealinn, vaatamisväärsusi seal eriti peale Milleeniumi silla ei ole, peamiselt on tööstuslinn.
Montenegro märksõnadeks võiks olla - suhteliselt kitsad ja looklevad teed, ilusad rannad, puhas vesi, kivine merepõhi, lisaks maitsev toit ja lahked inimesed.
Juuni 2006/ Anna Liisa Krönström, Annika Vask, Margit Lõiv, Merle Mererand
Lisainfo ning tellimine Baltic Toursi puhkusereiside osakonnast.
Telefon: 740 0000
Palun oodake, laen...
